Tere taas,Kohalik Don siin. Istusime üksõhtu köögis, jõime Dulcineaga teed ja rääkisime niisama tühjast tähjast, kuni ma kogemata puudutasin jälle seda tuulepargi teemat. Ja siis tulid kõik eelneva viie kuu sündmused nii kirkana meelde. Esimesed koosolekud, protokollid, murelikud näod, rumalad küsimused, arukad küsimused, vastused ja arvamused.
Dulcinea rääkis mismoodi tema minu tegutsemist kõrvalt nägi ning mida oleks teistmoodi teinud. Peamine, mida ta rõhutas, oli see, et ei oleks pidanud nii emotsionaalne olema. Mina vaidlesin vastu, et selliste asjadega ei saagi koguaeg analüüsida ja mõistuspäraselt käituda, tema jälle, et kui juba rüütel olla, siis ikka tuleb hoolega mõelda, mida teha ja mida öelda ning kus ja kellele. Aga mina jälle püüdsin aru saada, et mida siis tema oleks teistmoodi teinud. Ega ta suurt konkreetseid näiteid tuua ei osanudki. Jõudis ikka ja jälle sinna välja, kuhu Rosinantegi: et kogu maailmas on keerulised ajad ning meie olukord väikesel Hiiumaal pole sest kõigest teps mitte puutumata jäänud.
Võib-olla tõesti, aga ei saa ju kogu maailma valu endasse võtta ja siis halada, kui halvasti kõik on - mis see aitab?! Ma lausa vihastasin natukene Dulcinea peale, aga siis ta vaatas mind oma armsate silmadega ja ma leebusin jälle. Ehk oli tal mõnes mõttes õiguski - ehk olen tõesti liiga emotsionaalselt käitunud, kümneid artikleid on ilmunud ning mitmed korrad telekas figureeritud, ehk tõesti on see kõik üleliigne olnud, üks tühipaljas meediamull?
Ma ei tea, ma siiski tunnen, et kogu see asi ei ole tühja läinud, ikka asja eest. Tänase Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen keskpaigas on isegi lavastaja Mart Kolditsi käest küsitud: "kas tuulepark või tuumajaam?".
Vahepeal helistas loodusemees Toomas Jüriado, kes teatas, et Tartus
Maamessil on võimalik näha sellist Hiiumaad, mis on tuuleparke täis: "Eesti Maaülikool toob seekordsele Maamessile ka virtuaalse 3D Maastikuteateri, mis 160-kraadise panoraamekraani vahendusel lubab vaatajatel lennata läbi Tartu ja Hiiumaa. Maastikuteatri eripäraks on tunne, et viibitakse ise maastiku sees, sarnanedes oma reaalsuselt näiteks lennukisimulaatorile." Andis märknimeks
Peeter Vassiljevi, kes tuleks siis messil üles otsida, kui peaks tekkima soov ulatuslikku visuaalset maastikumuutust näha.
Jah, ega pole lihtne end arusaadavaks teha. Kui öeldakse, et tuule kui loodusvara kasutamine vähendab kivisöe kaevandamist, siis peaks natukene rohkem uurima fakte ning mitte uskuma esimesi arvamusavaldusi. Kipub nii olema, et kes rohkem kisab, seda usutakse. Dulcinea tegi teravmeelse märkuse Marek Strandbergi kohta, kes igalt poolt vastu vaatab ja muudkui aga räägib-räägib-räägib, küll raadios, küll oma
ajaveebis, küll telekas ja ajalehtedes. Kunagi rääkis ta ainult aeg-ajalt ning siis võis tema sõnavõtte ka tõsiselt võtta, sest need olid läbimõeldud ja huvitavad. Nüüd on tema jutuliinidel aga selge ülekoormus, millal katkeb sõnavool? See kõrgepinge-sõnadevool on ju eluohtlik, vahelduvvool või alalisvool oleksid palju silma-ja kõrvasõbralikumad.
Aga vaatame, kuidas läheb selle asjaga. Mida mõtlevad ärimehed, mida poliitikud ja mida kohalikud. Kas mõni haakumiskoht tekib, või ei teki. Kas elukeskkonda lastakse ise kujundada või tehakse seda meelevaldselt. Kas emotsioonid on ikka üleliigsed olnud, või on ikka natukene põhjust ka olnud.
Kübaraviipeni,
Kohalik Don